Vana koer ei pea enam kinni - mida teha?

Näed hommikul magamisasemel märga laiku, aga koer ise tundub üllatunud. Või hakkab Alfred öösel äratama, palub õue kolm korda öö jooksul, teeb toas väikeseid lompe, mida varem ei juhtunud. Mõnikord on karv häbeme või eesnaha ümber pidevalt niiske, koer lakub end tavalisest rohkem, ja voodikohas on kerge uriinilõhn. Vahel on lomp suur ja korralik, vahel ainult mõni tilk.

Pane paar päeva kirja: mitu korda päevas koer pissib, kui suur kogus, mis värvi uriin on ja kas ta pingutab. Mõõda ka joodud vee kogus - täida hommikul kindel kogus vett ja vaata õhtul, palju alles jäi. Jälgi, kas lekked tulevad ainult unes või ka ärkvel liikudes. Vaata, kas koer jõuab kergelt püsti, kas trepp on muutunud raskeks, kas ta kükitab valuliselt. Märgi üles, kas ta ise saab lompidest aru. Tee telefoniga foto voodilaigust ja uriinist heleda tausta peal, see aitab loomaarstil rohkem kui sõnad.

Broneeri aeg, kui lekkimine kordub rohkem kui paar korda nädalas, kui koer joob selgelt rohkem kui varem, kui pissimiskordade arv on kasvanud, kui uriin on hägune või tugeva lõhnaga, kui koer lakub suguelundeid järjepidevalt või nahk sealkandis on punetav ja ärritunud. Samuti siis, kui muutus tuli nädalate jooksul kiiresti, kui koer on samal ajal kaalus alla võtnud või muutunud loiuks, või kui kahtlustad, et probleem on pigem liikumises: ta ei jõua enam õigel ajal ukseni. Vanal koeral tasub uriiniproov ja vereanalüüs teha ka siis, kui muid kaebusi pole.

Helista kliinikusse kohe, kui: koer pingutab pissimiseks, aga midagi ei tule, või tuleb ainult tilkhaaval; ta pole üle 12 tunni üldse urineerinud; uriin on verine või pruunikas; kõht on pinges ja valus; koer on äkki loid, ei söö ja oksendab korduvalt; tagajalad muutusid järsku nõrgaks või koer ei tõuse üldse püsti; tekivad krambid. Need ei ole ootamise juhtumid.

Esiteks: see ei ole trots

Kui vana koer hakkab kodus märjaks tegema, on esimene mõte tihti "ta ju teab, et nii ei tohi". Enamasti ta teadki. Kusepidamatus ei ole karistuse küsimus. See on kehaline muutus ja peaaegu alati on selle taga põhjus, mida saab uurida.

Karjumine või nina lompi surumine ei aita ja teeb asja hullemaks: koer hakkab pissimist varjama, teeb seda nurga taga, ja sa kaotad võimaluse jälgida, mis tegelikult toimub.

Kolm erinevat asja, mis näevad välja ühtemoodi

1. Leke. Koer ei tunne midagi ja uriin tuleb ise, kõige sagedamini lõdvestunult magades. Klassikaline pilt on hommikune märg laik asemel. Koer ise ärkab sellest üllatunult.

2. Pissihäda talumatus. Koer tunneb tungi, aga kogused on väikesed ja sagedus suur. Ta palub õue, seal tuleb tilk, kümne minuti pärast palub uuesti. Siin on tegu pigem põie või kuseteede ärritusega.

3. Koer ei jõua kohale. Põis töötab korralikult, aga liigesed ei tööta. Vanal koeral võib libe põrand, kõrge lävepakk või trepp olla see, mis otsustab, kas ta jõuab ukseni või mitte. Vahel on põhjuseks ka vanusega seotud vaimne muutus, kus koer lihtsalt unustab, mille jaoks ta ukse taha läks.

Sinu tähelepanek, kumb neist Alfredil toimub, on loomaarsti jaoks väga väärtuslik info. Vastuvõtul on see sageli kiirem tee õige uuringu juurde kui ükski analüüs.

Miks joomise jälgimine on nii oluline

Kui koer joob rohkem, siis ta ka pissib rohkem, ja lompide taga võib olla hoopis midagi muud kui põis. Neerude töö muutub vanusega, ja mitmed sisehaigused annavad esimese märgi just suurenenud joomise ja urineerimise kaudu.

Seepärast tasub kodus teha lihtne mõõtmine. Vala hommikul kaussi teadaolev kogus vett, lisa päeva jooksul samamoodi mõõdetult ja arvuta õhtul kokku, kui palju ta ära jõi. Kolme päeva keskmine ütleb rohkem kui üks päev. Kui vett kaob märgatavalt rohkem kui varem, on see omaette põhjus vastuvõtule minna, isegi kui koer muidu tundub rõõmus.

Uriiniproov: lihtsam, kui arvad

Kõige rohkem infot annab värske hommikune uriin. Võta madal puhas karp või pikema varrega kulp, mine tavalisele hommikusele jalutuskäigule ja püüa joa keskosa. Vala puhtasse purki, pane külmkappi ja vii kliinikusse võimalikult kiiresti, ideaalis paari tunni jooksul.

Kui proovi ei õnnestu kätte saada, ei ole hullu, kliinikus saab selle ka teisiti võtta. Aga kui õnnestub, säästad ühe käigu.

Mida saad kodus juba täna teha

• Rohkem väljaskäike, mitte pikemaid. Vanale koerale on kolm lühikest korda parem kui üks pikk.
• Öine viimane ring hiljemaks. Isegi pool tundi hiljem võib öö ära päästa.
• Pestav aluskate asemele. Vahetatav madratsikaitse hoiab pesa kuivana ja sinu närvid tervena.
• Libedad põrandad kinni. Vaibateed uksest õueni aitavad koeral, kelle jalad enam ei püsi.
• Nahk puhtaks ja kuivaks. Pidevalt märg karv suguelundite ümber hakkab ärritama. Pühi leige veega, kuivata pehmelt.
• Vett ära piira. See tundub loogiline lahendus, aga on ohtlik, eriti kui taga on neerude teema.

Ravimite kohta üks selge asi

Ära anna koerale inimeste ravimeid. Ei valuvaigisteid, ei põletikuvastaseid, ei paratsetamooli, ei midagi kuseteede jaoks apteegist. Eestis on üsna palju omanikke, kes on seda proovinud, ja tagajärjed ulatuvad maohaavanditest neerukahjustuseni. Kassidele on paratsetamool otseselt surmav, aga ka koerale ei ole ükski neist ohutu ilma loomaarsti määratud annuseta.

Kui vastuvõtul selgub, et Alfred vajab ravi, on koertele mõeldud lahendusi olemas ja paljudel juhtudel toimivad need väga hästi. Aga alustada tuleb sellest, et keegi vaatab, mis põhjus on.

Mida vastuvõtul oodata

Tõenäoliselt küsitakse just neid asju, mida sa kodus jälgisid: sagedus, kogus, joomine, kas unes või ärkvel, kui kaua see kestnud on. Sinna juurde tehakse üldjuhul uriinianalüüs, sageli ka vereanalüüs ja vahel ultraheli. Vanal koeral on see ühtlasi hea võimalus teha üldine tervisekontroll ära korraga.

See ei ole tingimata vanaduse paratamatus, millega tuleb lihtsalt leppida. Sageli on tegu millegagi, mida saab leevendada, ja koera elukvaliteet paraneb märgatavalt. Aga selleks peab keegi vaatama, mis päriselt toimub.