Miks paratsetamool tapab kassi?

Kass on äkki loid ja tõmbub eemale. Igemed, keel või silmalaud on hallikad, sinakad või pruunikad, mitte roosad. Nägu, lõuad või käpad võivad tursuda. Kass hingab kiiresti või ahmib õhku, aeg-ajalt oksendab või ilaneb. Uriin võib olla tumepruun. Osa neist tunnustest ilmub alles mõne tunni pärast, kuigi mürgitus algas kohe.

Kui kahtlustad, et kass on ravimit saanud, ära jää koju jälgima. Vaata korraks üle igemete värv, hingamissagedus ja see, kas nägu on tursunud, ning helista kohe kliinikusse. Kui ravimikahtlust ei ole, tasub üldiselt jälgida ravimikarbi asukohta: hoia kõik tabletid kapis, mitte lauanurgal ega kotitaskus. Loe alati üle, kas põrandale ei kukkunud ravimit, ja kontrolli, et keegi pereliikmetest ei ole kassile omal algatusel valuvaigistit andnud.

Iga kord, kui kass on saanud või võib olla saanud inimese valuvaigistit, ei ole see enam "vaatame ära" olukord. Helista kliinikusse ka siis, kui kass tundub täiesti terve: paratsetamooli mõju avaldub viivitusega. Samuti pöördu, kui kass on maiustanud tundmatu tableti kallal, kui leiad närituna ravimiliistaku, või kui kassil on püsivalt vähenenud isu ja loidus ning kodus on ravimeid käepärast olnud.

KOHE helista kliinikusse, kui kass on saanud paratsetamooli (Panadol, Paracetamol, Efferalgan, palavikuravim) või muud inimese valuvaigistit, ka juhul kui kass näib terve. Erakorraline on ka: hallid, sinakad või pruunikad igemed, hingamisraskus või õhu ahmimine, näo või käppade tursumine, tumepruun uriin, krambid, raske loidus või teadvusehäire, pidev oksendamine. Iga tund loeb, vastumürk töötab ainult varakult.

Lühidalt

Paratsetamool on inimesele tavaline palaviku- ja valuvaigisti. Kassile on see mürk. Juba 10 mg kehakaalu kilogrammi kohta võib olla ohtlik, mis tähendab, et keskmisele 4-kilosele kassile piisab murdosast ühest tavalisest tabletist. Pool tabletti võib kassi tappa.

See ei ole liialdus ega hoiatus "igaks juhuks". See on põhjus, miks loomaarstid räägivad paratsetamoolist teistsuguse häälega kui enamikust muudest ohtudest.

Miks just kass?

Inimese maks lagundab paratsetamooli kahjutuks ühe kindla ensüümi abil. Kassil seda ensüümi praktiliselt ei ole. Evolutsiooniliselt ei olnud kassil, kes sööb ainult liha, seda rada vaja.

Seetõttu jääb kassi kehas paratsetamool pooleldi lagundatuks. Tekib mürgine vaheühend, mis teeb kaht asja korraga:

• Kahjustab punaseid vereliblesid. Hemoglobiin muutub vormiks, mis ei suuda enam hapnikku kanda. Veri on täis, aga hapnikku ei jõua kudedesse. Sellepärast lähevad igemed hallikaks või sinakaks ja kass hakkab ahmima õhku.
• Kahjustab maksarakke. Maksakahjustus areneb tavaliselt aeglasemalt, järgmise päeva või paari jooksul.

Koer talub paratsetamooli mõnevõrra paremini kui kass, aga ka koerale ei tohi seda kunagi omal algatusel anda. Alfredile ka mitte.

Petlik ajaaken

Kõige ohtlikum osa on see, et kass ei kuku kohe ümber.

Esimesel tunnil võib kass olla täiesti tavaline. Esimesed nähud ilmuvad tavaliselt 1-4 tunni jooksul: loidus, ilanemine, oksendamine, kiire hingamine. Igemete värvimuutus ja näo tursumine tulevad sageli hiljem. Maksakahjustus võib avalduda alles 24-48 tunni pärast.

See viivitus on põhjus, miks paljud omanikud jõuavad kliinikusse liiga hilja. Nad ootasid, kas midagi juhtub.

Vastumürk on olemas ja see töötab. Aga see töötab kõige paremini esimeste tundide jooksul, enne kui kahjustus on tekkinud. Sellepärast on õige tegu helistada kliinikusse kohe, kui kahtlus tekib, mitte siis, kui nähud on käes.

Kuidas kass paratsetamooli üldse kätte saab?

Kolm peamist teed:

1. Omanik annab ise. Kass lonkab, kass tundub valus, kass ei söö. Inimene tahab aidata ja annab seda, mis kodus on. Eesti uuringu järgi on 13,4% lemmikloomaomanikest andnud oma loomale inimese põletikuvastast valuvaigistit või paratsetamooli. See on tehtud heast tahtest ja see on üks levinuim viis, kuidas kass kliinikusse jõuab. 2. Ravim jääb käeulatusse. Tablett kukub põrandale, liistak jääb öökapile, ravimikott jääb kotti lahti. Kass närib uudishimust. 3. Ravim on toidus või nahal. Vedelad palavikuravimid on magusad ja lõhnavad. Kass lakub maha loksunud siirupit või limpsib inimese sõrmi.

Mida teha, kui kahtlustad

• Helista kliinikusse kohe. Ka öösel. Ka siis, kui kass näib terve.
• Ütle, mis ravim ja kui palju. Võta pakend kaasa või pildista see. Kogus ja kellaaeg on info, mis muudab ravi.
• Ära kutsu ise oksendamist esile. Soolvesi, õli ja muud kodused nipid teevad sageli lisakahju. Otsuse, kas ja kuidas magu tühjendada, teeb loomaarst.
• Ära anna piima, aktiivsütt ega midagi muud omal käel, kui loomaarst ei ole nii öelnud.
• Ära oota hommikuni.

Mis on kassile valuvaigistiks lubatud

Ainult see, mille on määranud loomaarst, kassile, selle kaalu ja tervise järgi. Kassidele on olemas ohutuid valuvaigisteid ja neid kasutatakse iga päev, aga annus ja valik ei ole miski, mida saab kodus arvata.

Mitte ükski inimese valuvaigisti ei ole kassile ohutu. Paratsetamool, ibuprofeen, aspiriin, naprokseen, diklofenak: kõik need on kassile ohtlikud, osa neist surmavalt. Ka "lastele mõeldud" siirup ei ole leebem, see on lihtsalt magusam ja seetõttu isuäratavam.

Kui kass tundub valus, on õige samm helistada loomaarstile, mitte avada ravimikappi. Valu on alati põhjus uurida, mis kassil on. Kaetud valu ei kao, ta lihtsalt läheb märkamatuks.

Ennetus, mis päriselt töötab

• Hoia kõik ravimid suletud kapis, mitte laual, öökapil ega kotis.
• Korja kukkunud tabletid kohe üles. Kass leiab need enne sind.
• Räägi asi läbi kõigi pereliikmetega, ka külla tulevate vanavanematega. Just nemad tahavad kõige rohkem aidata.
• Hoia kodus kirjas oma kliiniku telefoninumber ja lähima ööpäevaringse kliiniku number.

Paratsetamoolimürgistus on üks neid asju, kus vahe elu ja surma vahel on sageli mõni tund ja üks telefonikõne.