Koer joob tavalisest rohkem - mida jälgida?

Veekauss tühjeneb kiiremini kui varem. Koer käib joomas öösel, tühjendab kausi ühe korraga, otsib vett tualetipotist, kraanist, lompidest või lume seest. Sageli käib ta ka sagedamini pissil, teeb suuremaid lompe või hakkab öösel uksele kraapima. Mõnel juhul tekivad ootamatud äpardused tuppa koeral, kes pole aastaid eksinud.

Mõõda päevane veekogus: täida kauss mõõtenõuga, lisa kogu päeva jooksul mõõdetud kogustes ja arvesta ka õues joodut nii hästi kui saad. Tee seda 2-3 päeva järjest, sest üks päev võib eksitada. Jälgi kõrvuti: kui sageli koer pissil käib ja kui suured on kogused, uriini värvi, isu, kehakaalu, energiat, karvkatte seisukorda ja kas esineb oksendamist või kõhulahtisust. Kirjuta üles, millal muutus algas. Kuuma ilma, pika jooksu, kuiva toidu pealt märja toidu asemel või uue ravimi alustamise korral võib joomine loomulikult suureneda.

Broneeri vastuvõtt, kui suurenenud joomine kestab üle 2-3 päeva ega ole seletatav palavaga või koormusega. Kindlasti mine, kui päevane kogus ületab 100 ml kehakaalu kilogrammi kohta, kui koer kaotab kaalu või sööb rohkem kui varem, kui uriin on väga hele ja lõhnatu, kui koer hakkab tuppa pissima, kui joomine on suurenenud vanemal koeral, kui emane koer on steriliseerimata ja tal on olnud hiljuti jooksuaeg, või kui juurde on tulnud loidus, halb isu või oksendamine. Võta võimalusel kaasa hommikune uriiniproov puhtas anumas.

Helista kliinikusse KOHE, kui koer joob palju ja lisaks: on loid, apaatne või ei tõuse üles; oksendab korduvalt; hingab kiiresti ja sügavalt või hingeõhk on magus atsetoonilõhnaline; uriin on verine või koer pingutab ja pissi ei tule; on krambid või teadvusehäire; on steriliseerimata emane koer, kellel on palavik, paisunud kõht või mädane-verine tupeeritis; kahtlustad mürgistust, näiteks antifriisi, rosinaid, kseülitooli või ravimeid. Samuti kohe, kui kutsikas joob palju, on nõrk ja ei söö.

Miks on suurenenud joomine oluline märk

Koerad ei kurda. Nad ei ütle, et neil on halb enne, kui asi on juba kaugel. Joomine on aga üks väheseid asju, mida sa saad kodus päris täpselt mõõta. Just seetõttu on see nii väärtuslik märk: veekauss võib anda vihje nädalaid enne, kui koer paistab tõsiselt haige.

Veetarbimist reguleerivad neerud, hormoonid ja aju koostöös. Kui midagi selles ahelas nihkub, muutub joomine. Sellepärast küsib loomaarst nii sageli, kui palju koer joob.

Kui palju on normaalne

Terve koer joob keskmiselt umbes 50-60 ml vett kehakaalu kilogrammi kohta ööpäevas. 20-kilosel Alfredil tähendab see umbes 1-1,2 liitrit päevas.

Üle 100 ml kilogrammi kohta ööpäevas loetakse juba liigjoomiseks. Alfredi puhul oleks see üle 2 liitri. See ei ole diagnoos, vaid piir, mille ületamine on selge põhjus loomaarsti juurde minna.

Numbrid on suunanäitajad. Märja konservitoidu pealt joob koer vähem, sest saab vett toiduga. Kuiva toidu pealt rohkem. Suvekuumus, pikk metsajooks, imetav emane koer, mõned ravimid, näiteks kortikosteroidid ja diureetikumid, tõstavad joomist ka siis, kui kõik on korras.

Oluline on muutus. Kui su koer joob järsku poole rohkem kui kuu aega tagasi, on see märk, isegi kui number jääb piiri alla.

Kuidas kodus mõõta

See võtab paar minutit päevas ja annab loomaarstile väga kasulikku infot.

1. Vala kaussi mõõdetud kogus vett ja pane kirja. 2. Iga kord kui lisad, pane lisatud kogus kirja. 3. Päeva lõpus mõõda, kui palju kaussi jäi, ja arvuta vahe. 4. Korda 2-3 päeva ja võta keskmine.

Mitme looma peres eralda joomiskohad või mõõda vähemalt nädalavahetusel, kui saad jälgida. Arvesta ka õues joodud vett, kirjuta see hinnanguliselt juurde. Ära piira vett, et numbrit ilusamaks teha. Kui koer joob palju, on tal selleks põhjus, ja vee äravõtmine võib teda tõsiselt kahjustada.

Mis võib taga olla

Suurenenud joomine ei ole haigus, vaid tunnus. Põhjuseid on palju ja neid ei saa kodus eristada, sest need näevad väljast väga sarnased välja. Loomaarst eristab neid vereanalüüsi ja uriiniproovi abil.

Sagedasemate hulka kuuluvad neerude töö muutused, suhkurtõbi, hormonaalsed häired, näiteks Cushingi sündroom, emakapõletik steriliseerimata emastel koertel, mõned ravimid ja palavikuga kulgevad põletikud. Vanemal koeral on suurenenud joomine üks kõige sagedasemaid põhjusi, miks midagi leitakse just õigel ajal.

See ei tähenda, et su koeral on midagi hullu. Väga sageli on põhjus lihtne ja korrigeeritav. Aga seda saab teada ainult analüüsiga, mitte oletades.

Mida sa saad ette valmistada

Enne vastuvõttu pane kirja päevane veekogus, millal muutus algas, kaalumuutused, isu, energia, uriinikogused ja kõik ravimid ning toidulisandid, mida koer saab. Võimalusel too kaasa hommikune uriiniproov, kogutud puhtasse anumasse ja hoitud külmkapis kuni paar tundi. See säästab sageli ühe visiidi.

Üks selge hoiatus ravimite kohta

Ära anna koerale kunagi inimeste valuvaigisteid ega põletikuvastaseid ravimeid, ka mitte siis, kui ta tundub olevat ebamugav või palavikus. Ibuprofeen, diklofenak ja paratsetamool kahjustavad koeral neere, maksa ja seedetrakti. Eesti uuringu järgi on 13,4% omanikest andnud lemmikule NSAID-i või paratsetamooli. Kassidel on paratsetamool eluohtlik juba väga väikeses koguses. Kui koer joob palju ja tema neerud võivad juba pinge all olla, on inimeste valuvaigisti eriti ohtlik. Kõik ravimid ainult loomaarsti määramisel.

Kokkuvõte

Mõõda, kirjuta üles, ära piira vett. Kui päevane kogus ületab 100 ml kilogrammi kohta või kui muutus kestab üle paari päeva, mine loomaarsti juurde. Suurenenud joomine on üks neist märkidest, mille puhul varane pöördumine muudab päriselt asja.