Koer lonkab - mida see tähendab ja mida sa teha saad?

Koer toetab jalale vähem või üldse mitte. Sammul on nähtav kõikumine, pea noogutab kõndides üles-alla. Ta tõuseb aeglaselt, keeldub trepist alla minemast, hüppab autosse teisiti kui varem. Mõni koer lakub kogu aeg üht käppa või jalga. Mõni ei lonka üldse, aga on lihtsalt vaiksem ja liigub vähem.

Vaata, kas lonkamine on ühel jalal või vahetub. Märka, kas see on hullem hommikul pärast puhkust või hoopis pärast pikka jalutuskäiku. Vaata käpp üle: käpapadjandite vahel võib olla okas, lõikehaav, jää või hõõrdunud küüs. Katsu jalga õrnalt läbi ülevalt alla ja pane tähele, kus koer tõmbub. Otsi turset, soojust või haava. Kirjuta üles, mis päeval see algas ja mis eelnes.

Kui lonkamine kestab üle 24-48 tunni või ei parane puhkusega. Kui koer ei toeta jalale üldse. Kui jalg on paistes, soe või valulik puudutusel. Kui lonkamine tuleb tagasi iga kord pärast liikumist. Kui tegu on kutsika või vanema koeraga, kelle lonkamine tekkis ilma nähtava põhjuseta. Kui näed haava, mädanemist või küüne kahjustust.

Helista kliinikusse KOHE, kui: jalg on ebaloomulikus asendis või ripub lõdvalt (murd või nihestus); koer on saanud auto- või kukkumistrauma; on lahtine haav, kust paistab luu või mis tugevalt veritseb; koer karjub valust, ei lase ennast puudutada või on loid ja apaatne; koer ei suuda üldse püsti tõusta või tagajalad ei liigu; suur koer on äkki lonkav ja kõht on puhitunud. Ära anna koerale mitte kunagi inimeste valuvaigisteid (ibuprofeen, paratsetamool, diklofenak) - need on koertele mürgised ja kahjustavad neere, maksa ja soolestikku.

Lonkamine on sümptom, mitte diagnoos

Koer ei lonka trotsist ega harjumusest. Lonkamine tähendab peaaegu alati, et kuskil on valu või ebamugavus. Hea uudis on see, et osa põhjuseid on täiesti tühised ja lahenevad ise. Halb uudis on see, et koerad varjavad valu hästi ja lonkamine ilmub sageli alles siis, kui probleem on juba mõnda aega kestnud.

Sinu ülesanne ei ole diagnoosi panna. Sinu ülesanne on märgata, kirjeldada ja otsustada, kas ja millal loomaarsti juurde minna.

Kõige sagedasemad põhjused

Käpp ise. Kõige sagedasem ja kõige lihtsamini kontrollitav. Okas padjandi vahel, lõikehaav klaasikillust, murdunud või liiga pikaks kasvanud küüs, talvel jää ja teesool padjandite vahel. Kevadel ja suvel ka putukahammustus või kirbunõel käpa vahel.

Pehmete kudede venitus. Metsas jooksmine, järsk pööre, pallile järele hüppamine. Selline lonkamine algab tavaliselt äkki pärast aktiivset päeva ja leeveneb mõne päeva puhkusega.

Liigesed. Puusaliigese düsplaasia, põlve ristatisideme probleem, küünarliigese probleem. Need arenevad aeglaselt. Tüüpiline pilt: koer on hommikul kange, liigub end lahti, aga õhtul pärast pikka päeva jälle lonkab. Suurematel tõugudel nagu labrador, saksa lambakoer või retriiver tasub sellele varakult tähelepanu pöörata, samuti kutsika kasvuperioodil.

Selg. Mõnikord ei ole probleem jalas üldse. Selgroo probleem võib avalduda tagajalgade nõrkuse, ebakindla kõnnaku või ootamatu lonkamisena. Pikakerelistel tõugudel nagu taks tasub selg alati kahtluse alla võtta.

Vanus. Vanemal koeral on liigeste kulumine tavaline. See ei tähenda, et sellega ei saaks midagi teha. Just vastupidi, mida varem loomaarst asja vaatab, seda rohkem on võimalusi elukvaliteeti hoida.

Kuidas kodus hinnata

Vaata koera kõndimas tasasel pinnal, mitte libedal. Lase tal endast eemale ja tagasi kõndida. Pane tähele:

• Kummale jalale ta vähem toetub? Kui koer noogutab pead alla, siis ta toetub sellele esijalale, mis on terve.
• Kas lonkamine on kogu aeg sama või muutub?
• Kas ta istub imelikult, ühte tagajalga kõrvale sirutades?
• Kas ta ei taha enam diivanile hüpata või trepist käia?

Seejärel vaata käpp üle. Levita padjandeid, vaata küünte vahet, kontrolli küüsi. Tee sama liigutus terve jalaga võrdluseks, siis näed erinevust paremini.

Mida kodus teha ja mida mitte

Tee:

• Piira liikumist. Lühikesed rihmajalutuskäigud tualetiks, ei jooksu, ei pallimängu, ei teiste koertega maadlust.
• Väldi treppe ja autosse hüppamist, tõsta koer ise, kui ta on tõstetav.
• Kui käpas oli võõrkeha ja sa said selle kätte, loputa haav puhta veega üle ja jälgi.
• Kirjuta üles, millal algas ja mis muutub. Loomaarst küsib täpselt seda.
• Filmi lonkamine telefoniga. Kliinikus juhtub sageli, et koer ei lonka adrenaliini tõttu üldse.

Ära tee:

• Ära anna inimeste valuvaigisteid. Ibuprofeen, paratsetamool, aspiriin, diklofenak - kõik need on koerale ohtlikud. Eestis on üsna palju omanikke, kes on seda siiski proovinud. Tulemus võib olla maohaavand, neerukahjustus või hullem. Kassidele on paratsetamool otseselt tapev.
• Ära anna teise looma vanu tablette. Ka loomaarsti määratud valuvaigisti on määratud konkreetsele loomale, konkreetses annuses.
• Ära "masseeri lahti" jalga, mille kohta sa ei tea, kas seal on murd.
• Ära oota nädalaid, lootes et läheb üle. Kaks päeva on mõistlik jälgimisaken, kaks nädalat ei ole.

Näide

Alfred tuli metsast tagasi ja hakkas vasakut tagajalga säästma. Omanik vaatas käpa üle, midagi ei leidnud. Kaks päeva rahulikku režiimi ja lonkamine kadus. See on tüüpiline pehmete kudede venitus.

Aga kui Alfred oleks kolmandal päeval endiselt longanud või jalg oleks paistes olnud, oleks õige aeg kliinikusse helistada. Ja kui ta poleks jalale üldse toetanud, siis kohe samal päeval.

Mida loomaarst teeb

Tavaliselt algab ortopeediline läbivaatus: liigeste läbikatsumine, liikumisulatuse hindamine, valupunktide otsimine. Vajadusel tehakse röntgen. Kui kahtlus on pehmetel kudedel või selgroos, võib olla vaja täpsemat uuringut.

Mida varem sa lähed, seda vähem on koeral jõudnud tekkida kompensatsioonimustreid, kus ta koormab teisi jalgu valesti ja tekitab uusi probleeme.

Ennetus

Hoia koera kaal korras. Iga lisakilo on lisakoormus liigestele ja see on kõige lihtsam asi, mida sa saad ise mõjutada. Anna regulaarset, mõõdukat liikumist iga päev, mitte nädalavahetusel viis tundi järjest. Lõika küüsi. Kutsikaeas väldi liigset hüppamist ja treppidel jooksmist, kuni luustik on välja kasvanud.