Loom sõi midagi mürgist: esimesed sammud

Näed puretud pakendit, laiali aetud tablette, tühjaks lakutud nõud või taimelehti põrandal. Vahel ei näe sa midagi ja tähele hakkavad panema tunnused: äkiline oksendamine, ilane suu, värisemine, ebakindel kõnnak, loidus, kummaline erutus, kiire hingamine või muutunud igemevärv. Kass võib peituda ja keelduda söömast.

Jälgi ainult siis, kui loomaarst on öelnud, et see on ohutu. Pane kirja kellaaeg, mida ja kui palju loom sai ning oma looma kaal. Vaata söögi- ja joogiisu, oksendamist, väljaheite värvi ja konsistentsi, urineerimist, hingamist, koordinatsiooni ja ärkvelolekut. Hoia loom vaikses ruumis, et ta ei pääseks aine juurde tagasi. Säilita pakend, etikett või taimeosa.

Helista kliinikusse kohe, kui kahtlustad mürgistust, ka siis kui loom tundub täiesti terve. Paljude ainete puhul on esimesed tunnid kõige tähtsamad ja tunnused ilmuvad alles hiljem. Kindlasti helista, kui tegemist on ravimitega, ksülitooliga, šokolaadiga, viinamarjade või rosinatega, sibula või küüslauguga, pestitsiidide, näriliste- või teomürgiga, jahutusvedelikuga, puhastusvahendite või toataimedega. Kassi puhul helista ka siis, kui ta on lihtsalt liiliaga kokku puutunud.

Helista KOHE loomakliinikusse ja mine sinna, kui: loomal on krambid või ta kaotab teadvuse; hingamine on raskendatud, lärmakas või väga kiire; igemed on kahvatud, sinakad või tellisepunased; loom on loid, apaatne või ei suuda püsti seista; ta oksendab pidevalt või on okses, uriinis või väljaheites verd; suu või keel on punetav, haavuline või tugevalt ilane söövitava aine järel; loom on saanud ravimit (eriti valuvaigistit), näriliste- või teomürki, jahutusvedelikku, ksülitooli; kass on liiliat närinud või lakkunud. Ära oota tunnuste tekkimist ja ära aja looma kodus omal käel oksendama, enne kui loomaarst on seda öelnud.

Esimesed minutid on olulised, kuid rahu ka

Kui Alfred jõuab ampsata prügikastist tableti või lakkuda garaažipõrandalt magusat vedelikku, on kõige kasulikum asi, mida sa teha saad, üks telefonikõne. Mitte guugeldamine, mitte ootamine, kas midagi juhtub.

Enamiku mürgistuste puhul on abi kõige tõhusam siis, kui aine ei ole veel organismis laiali jõudnud. Sageli tähendab see esimest tundi või paari. Ja väga paljude ainete puhul ei ole esimesed tunnid üldse dramaatilised: loom mängib, sööb ja käitub tavapäraselt, kuigi kahjustus juba käib. Seda on omanikul raske uskuda, aga just see teebki ootamise ohtlikuks.

Tee need viis asja

1. Eemalda loom aine juurest. Vii ta teise ruumi. Korista ära, mis maas on, aga hoia proov alles.

2. Korja kokku tõendid. Pakend, ravimikarp, taimeoks, purgietikett, ka oksendatud materjal fotona. Loomaarst saab etiketilt teada toimeaine ja kontsentratsiooni. See muudab sageli kogu ravitaktikat.

3. Pane kirja kolm numbrit. Mis kell see juhtus. Kui palju loom umbes sai. Kui palju loom kaalub. Neid küsitakse sinult esimeste seas.

4. Helista kliinikusse. Ütle kohe alguses, et tegemist on võimaliku mürgistusega. Nii saab kliinik end ette valmistada ja sind vajadusel kohe vastu võtta.

5. Mine, kui öeldakse minna. Võta pakend kaasa.

Ära aja looma ise oksendama

See on kõige levinum heade kavatsustega tehtud viga. Internetis liigub nõuandeid soola, vesinikperoksiidi või sinepiga oksendamise esilekutsumiseks. Osa neist on loomale otseselt ohtlikud.

Oksendamine on mõnel juhul vale samm ka siis, kui tehnika on õige:

• Söövitavad ained (torupuhastid, ahjupuhastid, lubi) kahjustavad söögitoru teist korda, kui tulevad tagasi üles.
• Naftasaadused (bensiin, lambiõli, süütevedelik) võivad oksendamise ajal sattuda kopsudesse ja põhjustada raske kopsupõletiku.
• Loom, kes on juba loid, krampides või halvasti hingab, võib okse sisse hingata.

Klassikas otsustab loomaarst, kas oksendamine on näidustatud, ja teeb seda ravimiga, mis on selleks mõeldud. Sinu ülesanne on helistada, mitte ise sekkuda.

Inimeste ravimid ei ole lahendus, need on üks sagedasemaid põhjuseid

See osa vajab otsest juttu. Eesti uuringu järgi on 13,4% lemmikloomaomanikest andnud oma loomale ibuprofeeni, diklofenaki või paratsetamooli. Enamik tegi seda heast tahtest, sest loom näis valus.

Paratsetamool tapab kasse. Kassi organismil puudub ensüüm, mis inimesel selle aine ohutult lagundab. Väga väike kogus, üks tavaline tablett, võib olla surmav. Ibuprofeen ja diklofenak kahjustavad koertel ja kassidel maolimaskesta ja neere.

Seega: ära anna oma loomale kunagi inimeste valuvaigistit, palavikualandajat ega muud käsimüügiravimit. Ja kui see on juba juhtunud, helista kliinikusse kohe, ka siis kui loom tundub korras. Kahju maksale ja neerudele algab enne tunnuseid.

Hoia oma ravimid kappides, mitte öökapil või kotis põrandal. Koer purustab tablettidoosi hetkega.

Mida tasub kodus teada ohtlikuks

Köögis: ksülitool (närimiskumm, magustatud jogurtid, mõned maapähklivõided), šokolaad, viinamarjad ja rosinad, sibul ja küüslauk, alkohol, kohvioad ja energiajoogid, kergesti kääriv taignapall.

Ravimikapis: valuvaigistid, antidepressandid, südameravimid, unerohud, D-vitamiini preparaadid.

Garaažis ja aias: jahutusvedelik, mis on magus ja seetõttu ahvatlev, näriliste mürk, teomürk, väetised, pestitsiidid.

Toataimedes: kassidele on eriti ohtlikud liiliad, kus mürgine on kogu taim, ka õietolm karvadel. Kassi puhul ei ole ohutut kogust. Koertele ja kassidele on probleemsed ka amarüllis, jõulutäht, dieffenbachia, sagoo-palm.

Muu: nikotiin ja nikotiinipadjad, e-vedelikud, kanepitooted, ilmastikukindlad tikud, patareid.

Kassidel on paar erisust

Kass mürgistub sagedamini kaudselt: ta hoolitseb karva eest ja lakib maha selle, mis sellele sattunud on. Seepärast on ohtlik ka lihtsalt seina äärde valgunud puhastusaine või käppadele sattunud õietolm.

Kass ka varjab halba enesetunnet paremini kui koer. Kui kass läheb äkki peitu, keeldub söömast või istub kössis ebamugavas asendis, on see tähelepanu vääriv muutus.

Ja väga oluline: kui kass ei ole pikalt urineerinud, on see iseenesest erakorraline olukord, olenemata sellest, kas mürgistus on mängus.

Mida oodata kliinikus

Sõltuvalt ainest ja ajast võib loomaarst kutsuda esile oksendamise, anda aktiivsütt, panna tilguti, võtta vere- ja uriinianalüüsid või jälgida looma haiglas paar päeva. Mõne aine puhul on olemas vastumürk, enamiku puhul mitte, ja siis on ravi toetav: organism töötab mürgi välja ja arst hoiab elutähtsad näitajad korras.

Mida varem sa kohal oled, seda lihtsam ja odavam see kõik on. Ja seda paremad on väljavaated.

Valmistu ette, enne kui vaja läheb

Salvesta oma kliiniku number telefoni nii, et leiaksid selle paanikas üles. Uuri välja, kuhu helistada õhtul ja nädalavahetusel. Kirjuta üles oma looma täpne kaal ja hoia seda ajakohasena.

Käi kord läbi kodu põranda kõrguselt vaadates. Mis on kättesaadav? Prügikast kaanega, ravimid kinnises kapis, jahutusvedelik ülemisel riiulil, liiliad kassiga kodus mitte üldse.

Parim mürgistus on see, mida ei juhtu.