Kiibistamine - miks ja millal? 2027. aastast kohustuslik

Kiibi olemasolu ei ole väliselt näha ega katsudes tunda. Mõnel loomal on kaelal vasakul pool väike kõva tera nahaaluses koes, aga enamasti ei leia sa seda üles. Ainus kindel viis on lasta loomaarstil või varjupaigal skanneriga üle vaadata. Paberitest leiad kiibi numbri vaktsineerimispassist või lemmiklooma passist, tavaliselt kleepsuna.

Pärast kiibistamist jälgi süstekohta paar päeva: kerge hellus on tavaline, aga turse, punetus või eritis ei ole. Kontrolli kord aastas, kas registris on sinu praegune telefoninumber ja aadress. Kolimine ja numbrivahetus on kõige sagedasem põhjus, miks leitud looma omanikku kätte ei saada. Kui loom on saanud kiibi enne sinu juurde tulekut, kontrolli, kas omanikuks on registris märgitud sina.

Kiibistamiseks broneeri tavaline vastuvõtuaeg, hea aeg on koos vaktsineerimise või kastreerimisega. Kutsikale ja kassipojale tehakse kiip enamasti alates umbes 7-8 nädala vanusest. Pöördu ka siis, kui süstekoht on nädal hiljem endiselt paistes või valus, kui kiipi skanner enam ei leia või kui sa ei tea, kas loomal kiipi üldse on.

Kiibistamine ise ei ole protseduur, millest tekiks hädaolukord, ja päris erakorralist varianti sellel teemal praktiliselt ei ole. Helista kliinikusse kohe, kui loomal tekib pärast protseduuri hingamisraskus, näo või koonu kiire turse, kokkuvarisemine, krambid või tugev loidus. Need on väga harvad, aga vajavad kohest abi. Kui loom on kadunud ja leitakse vigastatuna, kehtivad tavalised erakorralised tunnused: verejooks, hingamisraskus, teadvusehäire, võimetus püsti tõusta.

Mis kiip täpselt on

Kiip on umbes riisitera suurune mikrokiip, mis pannakse süstlaga naha alla, tavaliselt kaela vasakule poolele abaluu ette. Sellel on unikaalne number. Kiip ise ei sisalda sinu nime ega telefoninumbrit ja see ei ole GPS. See on lihtsalt number, mille skanner loeb välja.

Tähtis osa juhtub pärast: number tuleb registrisse kanda koos sinu kontaktidega. Kiip ilma registreeringuta on nagu autonumber ilma registrita. Number on olemas, aga see ei vii kellegi juurde.

Miks see päriselt loeb

Kujuta ette, et Alfred hüppab jaanipäeva ilutulestiku ajal aiast välja ja jookseb kolm kilomeetrit. Keegi leiab ta, viib varjupaika või kliinikusse. Esimene asi, mida seal tehakse, on skanneriga üle käia. Kui kiip on olemas ja andmed korras, helistatakse sulle samal päeval. Kui ei ole, algab kuulutuste ja ootamise periood.

Kassidega on see veel olulisem. Väljas käiv kass võib sattuda kilomeetrite kaugusele ja välimuse järgi on kassi peaaegu võimatu tuvastada. Toakassid kaovad samuti, tavaliselt just siis, kui keegi ust lahti unustab.

Kiip aitab ka reisimisel. Euroopa Liidus liikumiseks on lemmikloomapass koos kiibiga niikuinii nõutud, ja kiip peab olema pandud enne marutaudi vaktsiini, muidu vaktsiin loetakse kehtetuks.

Mis 2027. aastal muutub

Eestis muutub koerte ja kasside märgistamine ja registreerimine kohustuslikuks. See tähendab, et lemmikloom peab olema kiibistatud ja andmed peavad olema kantud registrisse. Seni on nõue tulnud peamiselt kohalikult omavalitsuselt ja on linnati erinenud, edaspidi kehtib see üleriigiliselt.

Ära jäta seda viimasele hetkele. Kui kõik tormavad korraga, on kliinikute ajad kinni. Praktilisem on teha kiip ära järgmise plaanilise visiidi ajal, olgu see vaktsineerimine või tervisekontroll. Täpsed tähtajad ja üleminekureeglid tasub üle kontrollida Põllumajandus- ja Toiduameti või oma omavalitsuse lehelt, sest detailid võivad täpsustuda.

Kuidas protseduur käib

Kiip pannakse tavalise süstlaga, natuke jämedama nõelaga kui vaktsiin. Narkoosi ei ole vaja. Enamik loomi reageerib nii, nagu iga teise süsti puhul: hetk ebamugavust ja siis on möödas. Kui loomal on niikuinii planeeritud kastreerimine või hambakivi eemaldus narkoosis, saab kiibi panna sama korraga.

Kiip on eluaegne. Seda ei pea vahetama ega laadima.

Pärast protseduuri kontrolli, et loomaarst on andmed registrisse kandnud ja et kiibi number on kirjas ka passis. Küsi julgelt üle, milline register täpselt kasutusel on, ja tee endale märkus.

Kõige sagedasem viga

Kiip on olemas, aga registris on eelmise omaniku andmed või ammu kehtetu telefoninumber. See juhtub eriti sageli varjupaigast või kuulutuse kaudu võetud loomadega.

Tee nii: küsi loomaarstilt kiibi number, otsi see registrist üles ja vaata, kes on kirjas omanikuna. Kui seal ei ole sina, tuleb andmed üle kanda. See on tasuta või sümboolse tasu eest ja võtab paar minutit.

Kord aastas, näiteks vaktsineerimise ajal, tasub sama kontroll teha uuesti.

Lühidalt

• Kiip ise on kiire ja lihtne, narkoosi ei vaja.
• Kiip ilma korrektse registreeringuta ei aita kedagi.
• Alates 2027. aastast on koerte ja kasside märgistamine ja registreerimine Eestis kohustuslik.
• Kassid vajavad kiipi täpselt sama palju kui koerad, ka toakassid.
• Kontrolli oma kontaktandmeid registris kord aastas ja alati pärast kolimist.